3D - 4D ultrahelid Deniss Sõritsa juures Elite klinikus

Me oleme selle raseduse jooksul kaks korda käinud 4D ultrahelis Tartu Elite kliinikus.  Esimest korda käisime 16. nädalal, et lapse sugu teada saada, kuna me ei mallanud 20. nädalani oodata, millal pidi olema tavapärane ultraheli Tartu Ülikooli Naistekliinikus. Teist korda käisime uuesti Deniss Sõritsa juures 24. rasedusnädalal, et lapsest ilusat mälestustepilti emaüsas saada.
Mõlemal korral jäime me ultraheli ja arstiga väga, väga rahule. Deniss oli ülimalt sõbralik ja sümpaatne ning professionaalne.

Esimesel korral UH-s

Arst tervitas last nii armsasti, öeldes talle. " No tere, titakene. Kuidas sul seal läheb?"  Ta tegi mõõtmiseid ja uuris tema siseelundeid, luustikku, vaatas südametööd ja neerude tööd. Tibu oli meil sellises kummalises asendis :) Tuharseisus, mis on selles vanuses tavaline... Jalad olid üle pea ning ta hoidis käekestega põlvede ümbert kinni, nagu teeks kukerpalli. Hiljem ta muutis oma asendit, sest arst mudis teda pisut, et tema näokest pildile saada. Väikene jonnipunn :) Sellel korral ta meil oma näost pilti teha ei lasknud... Kui ta kukerpallitamise lõpetas, siis hakkas ta kiikuma... Just nagu võrkkiigus... Ainult selle vahega, et käekesed pani ta näo ette. Deniss moosis teda pikalt. " No kuule, tita, teeme koostööd! Ole nüüd! Näita meile ennast! Nii ei saa, tita..." Aga laps jäi endale kindlaks :)
Siis saabuski soo visualiseerimise hetk. Me mõlemad hoidsime mehega hinge kinni, sest me niiiii väga lootsime, et sellel korral on tüdruk. Meil ju on kodus juba kaks printsi olemas.  Arst venitas ja tekitas pinget ka... Ta küsis, et kas te tahate ikka kindlasti teada...ja naeris :)

" See on tüdruk..."

" Olete Te kindel? Päriselt või?"
" No vaadake...siin on voldikesed ja kriipsuke, mitte kotikesed ja noku."
Ta viis arvutihiire täpselt õige koha peale ekraanil ja naeris...
Ma ei suutnud selle tohutu õnnega kuidagi muudmoodi hakkama saada, kui hakkasin nutma.

Ma saan tütre!

Ma saan lõpuks ometi omale tütre..... Ma saan tüdruku, kellest ma olen nii ammu unistanud ja keda ma olen nii väga soovinud...

Kuidas see võimalik on, et ühe inimese sees, ühel hetkel, nii palju rõõmu on, mõtlesin mina.
Ka mehel tulid pisarad silma.
Ta hoidis mul käest kinni ja muudkui vaatas oma uhke isapilguga ekraani...

See oli meie elus üks kaunemaid päevi....

Ma küsisin arsti käest veel mitu korda üle, et kas ta on ikka 100% kindel.
Ta ütles, et kui kliinikus 20. nädala UH-s midagi muud öeldakse, siis tulgu me tagasi ja ta teeb meile järgmise UH juba tasuta. Tema on endas kindel!

Eriti äge oli see, et me saime kogu visiidi CD peal endale. Me läksime koju ja näitasime seda poistele.
Ma küsisin nende käest, et mis teie arvate, kumb siis on, kui olime pisut seda videot vaadanud ning jõudsime selle kohani, kus arst kursoriga tüdrukut meile tutvustas...
Enri arvas, et on poiss. Näitas lapse jalga ja ütles, et vaadake, see on noku :)
Ron ei osanud midagi arvata.
Kui ma neile ütlesin, et nad saavad omale väikese õe, siis vajusid nad mulle mõlemad sülle ning olid ülimalt õnnelikud. Mees filmis seda hetke :) See oli lihtsalt megalahe :) See, kuidas nad reageerisid.
Ron ütles mulle : " Ma olen su üle nii uhke!" Kiljus rõõmust ja naeris kogu südamest. Ka tema oli endale ammu õekest soovinud....
Seda rõõmu, et minu sees on väikene printsess, jagus mitmeks, mitmeks päevaks.

Teist korda läksime siis uuesti Denissi juurde, et lapsest ja tema näost, kena pilt saada.
Ja me saimegi :) Me saime kohe päris mitu head pilti temast. On mida vaadata, kui eriline tusk peale tuleb ja soov, et oleks ta juba siin... :)

Ka teisel korral kontrolliti põhjalikult kõikide organite tööd ja vaadati üle luustiku kujunemine. Kõik oli superkorras ning me saime järjekordselt kinnitust sellest, et sa saad täpselt seda, mille eest sa maksad.... Kliinikus oli 20. nädala UH pigem nagu kiirvisiit. Pooltki mitte nii soe ja sõbralik....
Igal juhul ei olnud see ka nii põhjalik, kui oli Elites.

20. nädala UH-s kinnitati meile kliinikus, et oodatav laps on kindel tüdruk. Ron oli kaasas ja talle ütles arst veel eraldi naeratades, et ta saab omale väikese õe.  Ron vastas talle :" Ma ju juba tean seda, ma nägin...."
Arst esialgu ehmatas ära, et mismoodi sa nägid, aga me selgitasime talle, et käisime tegelikult vahepeal ka 4D-s ja siis oli tal hea meel, et temal oli õnn meie rõõmu, lapse soo osas, kinnitada.

24. nädalal võtsime UH-sse ämma kaasa, et pakkuda talle ka seda imelist kogemust. Tema raseduste ajal ju UH-d, sellisel moel, ei olnud. Ta oli üliõnnelik, et teda sellesse pühendasime ja tal õnnestus oma pisikest preilit niimoodi näha.
Ka teise visiidi saime videoga koju kaasa, mille üle on mul väga hea meel, sest seda on ju nii tore vaadata nt. Lotta esimesel pärissünnipäeval või esimesel juubelil, pulmas või siis, kui ta meist vanavanemad teeb.....

Tuharseis ja muud "rõõmud"

Kolmandat last ootama jäädes ütles arst mulle kohe alguses, et mul tuleb plaaniline keiser, sest kahe armiga emakas kontraktsioonidele vastu ei pea. Võivad tekkida rebendid armipiirkonda ja suur verekaotus. Muudest minu iseärasustest ei hakanud ta üldse rääkimagi ega heietama, et ehk on ikka tavasünnitus ka võimalik.
Järgmisel reedel lähengi keisriplaani koostama.
Rasedus on senimaani kulgenud väga kenasti, kui välja arvata esimese kolmandiku tohutu väsimus, imelikud isud ning ülim emotsionaalsus. Nendest vahvatest ilmingutest saab lugeda postitusest "Ma tahan vanaema tehtud vahvleid e. rasedaisud".

Hetkel on kõige ebameeldivam see, et preilikene on jäänud tuharseisu. Kõik tema kõige tugevamad löögid, mis ta oma jalakestega teeb, lähevad ikka väga valusasse kohta... Esiteks on emaka allosas kaks armi, mida ta võiks mitte ära lõhkuda ja teiseks on lihtsalt ülimalt valus, kui sulle kubemesse lüüakse... Armipiirkond on ka juba hellaks muutunud ;(
Arst arvas, et me ei hakka üldse rääkimagi lapse ümberpööramisest, sest see ei ole, minu puhul, väga mõistlik. Lõpuni pole enam palju jäänud ning lapse manuaalne pööramine võiks olla ohtlikum, kui lapse valusad löögid. Lisaks pole ka kindel, et laps ümber pöörates paika jääb ega end uuesti tagasi ei pööra, kui talle nii rohkem meeldib. "Milleks riskida, kui niikuinii on keiser tulemas?" Nüüd peab lihtsalt väga tähelepanelik ja ettevaatlik olema, et õigel ajal haiglasse jõuda, kui miski peaks nihu minema või sünnitegevus enne opipäeva algama.

Tuharseisu puhul on siis, minu ja lapse jaoks, järgmised ohud:

1) Tugevad löögid võivad armipiirkonnas rebendeid ja verejookse tekitada.
2) Lootevee puhkemisel vajub laps pepuga alla, emakakaela vastu ning tema nabanöör võib suure surve tõttu emakakaelast välja pressida. Kui nabanöör jääb pingesse, siis ei saa laps piisavalt hapnikku ja sellisel juhul on, lapse ellu jäämine, ainult aja küsimus, kui kiiresti me haiglasse jõuame.

Arst pani mulle südamele, et ma lootevee puhkemise korral kohe pikali heidaksin ja endale kiirabi järele kutsuksin. Soovitas ka sünnitusosakonda ette helistada ning öelda, mis seis on, et arstid saaksid kohe opitoa valmis panna. Ma peangi nüüd sünnituseni ilmselt Tartus sitsima, sest ma lihtsalt ei julge riskida kaugemale minemisega, kuna minu mõlemad lapsed on ähvardanud enneaegselt sündida. Ron 32. nädalal ja Enri 35. nädalal...

Kuna mu teised lapsed on ilusasti peaseisus olnud, siis mul polnud õrna aimugi, et tuharseis nii ohtlik võib olla. Ma olin varem ka kuulnud, et see ja too sünnitas tuharseisus lapse, aga mis kõik selle taga on.... Siinkohal võiks liikuda minu blogimise eesmärgi juurde.... Ma nii väga tahaksin lugeda kusagilt, kuidas tuharseisus lapse sünnitamine kulges.... Kuulda seda just neilt naiselt ja vahetult. Kas neilegi rääkis arst sama juttu, mida mulle räägiti ja kuidas kõik oli. Muidugi on iga sünnitus erinev.... Ja täpselt sama olukorda nagu minul, on keerukas leida, aga ikkagi. Kui keegi teab jagada viidet, kus keegi sellest bloginud on, siis, palun jagage.

Ma tahan vanaema tehtud vahvleid e. rasedaisud...

Kuna ma alustasin oma blogi kirjutamist alles raseduse lõpufaasis (tänasega on 34 pluss 2), siis väga pikalt ma oma raseduse esimesel kahel kolmandikul ei peatu. Ehk lisan mõne postituse kunagi hiljem, kui mõni eriti hea nali meelde tuleb :) Lühikokkuvõtet käesolevast rasedusest saate lugeda postitusest " Tuharseis ja muud "rõõmud" ", mille ma homme valmis kirjutan. Selles postituses meenutan ma oma rasedaisusid :)

Lapseootus on üldjoontes kulgenud väga hästi. Algus oli väsitav ja uimasevõitu. Kõik magus ajas mind oksele ning mul oli ilmselt parem haistmine, kui politseikoeral, sest igasugused lõhnad ajasid mul südame pahaks ja seda juba väga väikese kontsentratsiooniga ning kaugelt distantsilt.
17. nädalast hakkasin oma endist "mina" tagasi saama. Ühtäkki ei tundunudki leib enam  liiga lääge ja ma tahtsin jälle õuna või banaani proovida.... Kas teie arvates on leib magus? Või kartul, porgand, kapsas? Ma mõtlen ikka läägelt magus nagu suhkrusiirup... Nii magus, et see ajab oksele?  Minu jaoks olid raseduse alguses ikka väga paljud köögiviljad menüüst väljas. Rääkimata puuviljadest, sest need olid lihtsalt tapvalt magusad.

 Peale 20 nädalat asjalood muutusid ja ma sain jälle puuvilju ja köögivilju süüa. Lisaks tekkisid aeg-ajalt juurde väga kummalised isud. Need olid nii tugevad, et ma olin valmis oma mehe keset ööd ülesse ajama, et ta minu vanaemale helistaks ja 50 km kaugusele vahvlite järele sõidaks, sest mul oli tunne, et muidu annan ma küll otsad. 

Mingile kompromissile ma minema valmis ei olnud. Oliver pakkus küll, et ta toob Statoilist midagi, aga see ajas mind ainult nutma.

Tegelikult mu abikaasa mu rasedaisusid väga täitnud ei ole. Ta lihtsalt naerab mu välja, raputab pead ja püüab kallistada... Muidugi ajab see alguses ikka väga vihale, aga juba mõne hetke pärast hakkasin ma ise ka oma isude ja nõudmiste peale naerma :)

Mingil ajal oli periood, kus mul polnud absoluutselt mitte millegi järele isu. Ma lihtsalt ei teadnud, mida ma tahan. Seisime poes, Oliveril korv näpus, ja ma hakkasin lihtsalt nutma, sest mind ajas nii vihale, et ma seal seisma pidin ja midagi otsustama, mida ma õhtuks või järgmiseks hommikuks süüa tahan, aga mul ei olnud mitte millegi järele isu. Ma ju ei tahtnud mitte midagi! Aga sööma ju peab, kui sa oled rase. Ei saa teha paastupäeva, et kui ei taha, siis ei söögi...
Eriti hulluks läks siis, kui ma tajusin, et mees muutub, sellest ühe koha peal seismisest, närviliseks ning hakkab nägusid tegema, sest ta tahab enne poe sulgemist koju jõuda.... Paaril korral kõndisime tühja korviga poest välja ka :) Mees ees ja mina tönnides järel...

Oli perioode, kus kõik ajas nutma. Ükskõik, mida Oliver või poisid minu arvates valesti tegid, ajas mind nutma. Küll on hea, et see periood praeguseks läbi on saanud :) Ma loodan, et ikka on...

Üldiselt olen ma ju tervisliku toidu fänn. Ja mingeid maiustusi proovin üliharva... Kust kohast siis see vahvliisu tuli? Lapsepõlvenostalgiast? Või kaneelisaiaisu?  Kusjuures iga kaneelisai ei sobinud... Sobis ainult Olerexi oma, mis oli koos martsipaniga?  Ma pole eladeski kaneelisaiu armastanud! Kuidas saab tekkida isu millegi järele, millega sul minimaalne kokkupuude on olnud? Ma tundsin asjale peale vaadates, kas ma seda tahan või mitte. Kui sai tundus liiga krõbe, kõva või kuiv, siis ma seda ei tahtnud. See martsipaniga sai tundus lihtsalt parim variant. Ja sellel hetkel oli ka. Parim valik! Ja seda pidin ma kohe saama ja mind ei huvitanud see, kui müüa ütles, et tänaseks on juba otsa saanud. Ega isu ju sellest ära ei lähe?
Nii kange olin ma küll, et pigem kannatasin isu ära, kui aseainega leppima olin nõus.  Mis sest, et ma teisi polnud proovinudki.

Minu lemmikuks on, viimasel ajal, olnud kindlasti arbuus.  Arbuusi peab iga päev külmkapis olema. Seda söön ma ikka ohtralt - veerand kuni pool arbuusi korraga. Samuti maitsevad mulle kurgid, tomatid, porgandid, kapsas ja maasikad. Tihtipeale on nii, et teen perele õhtusöögi valmis ja siis tunnen, et ise ma seda küll ei taha ning hakin endale kausitäie kapsast või koorin paraja portsu porgandeid, mida krõmpsutada.

Maasikatega on meil siin Eestis muidugi kehvasti. Ma olen ainult paaril korral, selle suve jooksul, tõeliselt häid maasikaid ostnud. Enamasti on turul saada olevad Eesti maasikad maitsetud. Mind ajab lausa marru, kui müüjad ütlevad, et proovige maasikaid, head magusad maasikad on. Mis mõttes? Kas need on Teil pestud või? Mõnel korral olen küsinud ka, et kas Te tõesti julgete neid rasedale pakkuda? On need nii puhtad ja ohutud?
Enamasti ostan lõhna ja välimuse järgi maasikaid ära ja pean pettuma. Võib-olla on see mul mingi järjekordne rasedakriis, millest ma ise veel aru ei saa, aga nii on. Maasikatega on kahjuks kehvasti, kuigi isu nende järele on suur.... :(
Täna just torisesin Oliverile, et maasikad, mis ma eile turult tõin on jälle täiesti maitsetud ja kõvad. Ta hakkas naerma ja küsis, et kas ma tahan, et ta kiirelt Austraalias ära käiks ning mulle päikesemagusaid marju korjaks. Mis viga norida, kui ise ei pea kannatama?

Eks näis, milliseid rasedakiikse mu mees veel nende viimaste nädalate jooksul näha ja tunda saab :)
Hetkeks aga adjöö!  Mulle meenus, et meil on külmikus veel mureleid :)

Ja korvi potsatas teinegi...

Minu teise lapse sünd kulges pisut rahulikumalt ja rõõmsamalt, kuigi  ootuse aeg oli keerulisem. Ma pidin juba kolmandast raseduskuust koduseks jääma, sest tollel ajal töötasin ma, ülikooli kõrvalt, Olympic Casinos ja sealne õhkkond ei olnud just see, mida ühele rasedale vaja oleks. Pool aastat kodus! See oli keeruline aeg nii emotsionaalselt kui ka rahaliselt. Niisiis....rasedus kulges peaaegu muretult. Peale 30 nädalat pidin hakkama oma veresuhkrut jälgima, sest see kippus kõrgeks minema. (Täpselt ei teagi, miks, kuid see olevat rasedate puhul üsna tavaline, et hoolimata tervislikust toitumisest võib hakata veresuhkur tõusma, sest keha reageerib insuliinitootmisele teistoodi.)Esimese raseduse jooksul võtsin ma 15 kilo juurde. Teise rasedusega oluliselt vähem - kõigest 9 kg. Ja seda tänu väga täpsele dieedijälgimisele. Kes mind tunneb, see teab, kui kohusetundlik ja täpne ma olen, kui asi puudutab minu lapsi ja nende heaolu :) Vahel isegi ärritavalt Mongilik...

Kuna üleliigseid kilosid ei ladestunud, siis olin ma haiglast koju saades juba peaaegu oma raseduseelses kaalus tagasi... Need paar üksikut kilo, mis veel turjal olid, kadusid nii märkamatult ja kiiresti, et ma ei pannud isegi tähele, millal ma juba oma XS riideid kandsin. Ehk paar nädalat peale Roni sündi?
Tegelikult juhtus minuga see, et laps sõi mind lõpuks alakaaluliseks. Kui ta oli kuue kuune, siis käskis arst mul rohkem sööma hakata, sest ma olin liialt palju kaalu kaotanud. Ma püüdsin talle selgitada, et ma söön piisavalt. Mulle lihtsalt maitseb tervislik toit ja ma ei suuda ennast mingit rämpsu sööma sundida, kuid tema arvates ei olnud see normaalne, et üks täiskasvanud naine alla 50 kg kaalub ja seejuures veel last imetab :) Ma sõin tegelikult ulmelisi koguseid puuvilju, juurvilju, hautisi, leiba, piimatooteid....
Last toitsin ma rinnaga 2 aastat ja 8 kuud:)
Kõik läks kuidagi nii lihtsalt ja sujuvalt, kiiresti. Ma mõtlesin, et annan lapsele seda, mida ta vajab ja soovib nii kaua, kuni ta seda ise tahab ja vajab. Ron oli sünnist alates maailma kõige rahulikum laps. Ta ei nutnud kunagi gaasivalude pärast (ja selle panen ma oma tervisliku toitumise ja rinnaga toitmise arvele). Ühekuuselt magast ta juba terve öö ilma, et ma oleksin pidanud temaga toas ringi kõndima või teda toitma, rahustama. Kuna ta magas kogu aeg minu kaisus, siis sai ta piisavalt lähedust ja turvatunnet. Esimese lapse puhul ma tegin selle vea, et panin lapse kogu aeg tema võrevoodisse tagasi, kui ta oli kõhu täis söönud. Tagantjärele mõeldes...ma lihtsalt ei usaldanud oma sisetunnet ega osanud siis veel lapse vajadusi niimoodi hinnata ja neid tõlgendada, kui teise lapse puhul.

Tõepoolest - Ron magas nagu inglike. Vahel kui ta öösel nohisema hakkas, siis liikusin talle lähemale ning ma pakkusin talle süüa. Tihtipeale piisaski ainult sellest, et ma talle lähemale liikusin ja ta uinus uuesti. Meie toitumiskava oli selline, et enne magama jäämist ta sõi kõhu kenasti täis. See oli siis kell 8 või kell 9. Seejärel jäi ta ööunne. Mõnikord andsin talle kell 12 veel süüa, kui ta juhtus seda paluma. Aga sellist iga kahe või kolme tunni tagant söötmist ei olnud. Alles hommikul kell viis küsis ta uuesti süüa. Siis sõime. Vahetasime mähkme ja pikutasime veel paar tundi enne, kui tal kõhukene uuesti tühjaks läks ja me koos juba oma tavapärast päeva alustasime.

Nüüd siis Roni sünnilugu;)

Kuna mul oli all eelnev väga ebameeldiv sünnikogemus, siis pabistasin ma kõik need kuus kuud, mis ma kodus olin, et kuidas siis seekord asjad lähevad.  Kuni 30 nädalani arvas arst, et seekord võiks ma ikka ka proovida enne ise sünnitada. St. ta ei pakkunud mulle kohe välja plaanilist keisrit, kuigi mul oli armiga emakas ja eelmisest korrast emakakaela düsleksia diagnoos.  Ma kartsin kohutavalt. Ja see hirm ei olnud seotud minu endaga...vaid lapsega. Minusse  oli eelmisest sünnitusest jäänud kummitama just see hirmuhetk, kui äkki laps vastu ei pea, sest Enriga oleks peaaegu niimoodi läinud...
Arst arvas, et äkki on seekord emakakael sünnitussõbralikum. Teate see on ikka kummaline, et veel kaheksa aastat tagasi oli meil selline olukord, et arst ei süvenenud nii täpselt oma patsiendi eelnevasse sünnitusloose ning suhtus minusse nagu igasse " tavalisse" patsienti.
32. nädalal sattusin ma valudega haiglasse. Sellel hetkel minu enda arsti tööl ei olnud ning mind vaatas läbi sellel hetkel tööl olnud arst. Mulle hakati kohe manustama rohtusid, et kontraktsioone maha võtta, sest laps oleks sündinud liiga vara. Alati ravimid ei mõju, aga sellel korral need, minu puhul, toimisid ja lapsekene sai veel kenasti 6 nädalat minu kõhus kasvada.  See arst tuli hommikul uuesti, enne oma vahetuse lõppu, minu juurde ja küsis, kas mulle on koostatud keisrilõikeplaan. Ma vaatasin talle sellel hetkel väga suure "tühjusega" otsa. Minu arst oli alati öelnud, et vaatame, kuidas rasedus kulgeb ja siis proovime ikka enne ise sünnitama hakata, kui keisri peale mõtlema hakkame. Tema lemmiklause oli alati, et: " Keisrit jõuab alati teha!" Ma olin segaduses. Ühest küljest langes minu peale ka tohutu kergendus, sest ma tõepoolest kartsin, et kõik läheb jälle täpselt nii nagu eelmisel korral. Ma kartsin, et pean jälle 50 tundi valudes piinlema ning siis jõuetuna opilaual lõpetama. Ma kartsin, et seegikord mõjub nii pikk valutamine lapsele halvasti ja, et  ma võin ta kaotada. Selliseid tundeid on väga raske püüda edasi anda... Hirm kaotada oma laps....sellest hullem ongi ainult tema päriselt kaotamine...
(Mõistmiseks lugege postitust  "Minu esimene "õunakene")

Seal me siis olime. Valvearst ja mina. Ta selgitas mulle, et luges mu eelnevat sünnitamislugu ja, et tema on arvamusel, et minu emakakaela düsleksia ei lähe niisama üle, nagu minu arst arvas. Ta selgitas mulle, et minu puhul on see ilmselt kaasasündinud "häire" ja, et arstidele on ette kirjutatud protsent, mille ulatuses tuleb keisrite arv hoida. Niisamalihtsalt keisrikomisjon igaühte keisrile ei luba ning iga arst püüab ennast võimalikult "puhta" ja professionaalse "lehena" näidata. Ta ütles, et tema arvamuse kohaselt ei mahuks laps minu vaagnast niikuinii läbi, kui arstid ka emakakaela manuaalselt lahti rebiks. Kuna mul oli üks keiser juba olnud ja emakaseinal oli arm ka, siis selle arsti arvamus oli, et pikk valutamisperiood võib lõppeda hoopiski emakarebendite ja suure verekaotusega. Loomulikult vallandusid minus tohutud pinged, mida ma olin endas hoidnud. Kas tõesti oleks minu arst lasknud mul kõik selle negatiivse uuesti läbi elada? Lihtsalt selle pärast, et tal on kvoot? Ohhh....Igal juhul lõppes see asi niimoodi, et ma läksin üle selle sama valvearsti patsiendiks ning me koostasime sünnitusplaani. Ron pidi sündima täpselt 38 nädalal ja nii see oligi.

37 pluss 6  läksin ma haiglasse. Kaasas pakitud haiglakott. Sellise arvestusega, et jätkuks vähemalt kümneks päevaks nii riideid kui ka muud varustust... Rahvast oli palju. Sünnitusmaja oli puupüsti täis. Mulle leiti tuba ning juba üsna varsti tuli minu juurde hingehoidja Naatan Haamer. Minu arst saatis ta minuga rääkima, et minu hirme ja pingeid leevendada, sest ta tõepoolest hoolis! Ma sain talle kõik oma mured ja hirmud ära rääkida, mis mul enne keisrit olid. Muidugi ma  kartsin. Kuna mul oli nüüd ju kodus ootamas ka 4 aastane poeg. Ma kartsin, lisaks lapse kaotamisele, ka seda, et ma ise ei pea seda lõikust vastu ning, mis siis minu esimest lapsest saab.... Naatani toetus oli mulle sellel päeval väga oluline! Hiljem tuli narkoosiarst ja me rääkisime läbi kõik hommikuse opiga seonduvad asjaolud.
Öösel ma väga magada ei saanud, sest kohe hommikul kell 8 pidi olema minu lõikus.
Ja nii oligi. Sellel korral soovisin ma keisri ajal üleval olla. St. mulle tehti alakeha tuimestus ja ma kuulsin, tundsin ja nägin kõike, mis lina tagant paistis. Minu kõhu ja arstide vahele oli asetatud raam katteriidega, et ma täpselt ei näeks, kuidas minu kõhus toimetatakse, aga ma tundsin enda liigutamist, raputamist, sakutamist ja siis kuulsin .....nuttu....
Ohhhhh... neid pisaraid, kui see väikene vääks ühtäkki kostuma hakkas. Kõik käis nii kiiresti. 8.00 läksin opisaali ja 8. 15 kuulsin juba nuttu.
Mulle toodi last näha, aga kuna mu silmad olid pisaraid nii täis, siis ega ma selgelt ei näinud. Last mulle sellel ajal rinnale ei pandud. Ta viidi kohe, koos isaga, lastetuppa ning mulle öeldi, et temaga on kõik hästi. Et sündis väga ilus ja tugev poisslaps. Lastearst, kes lapsega ära läks ütles veel sellise lause: " Ainult pisikene meditsiinipraak....aga õnneks on ta poisslaps,,,"

See lause jäi mind kummitama.
Ma nägin ise ka, läbi pisarate, et lapse nägu on verine, aga ma ei saanud aru, miks. Ma arvasin, et see on minu veri. Hiljem mulle selgitati, kui ma intensiivis uuesti last nägin, et talle lõigati sisse, kui emakat avati. Kahjuks täpselt silma kohale, kulmu juurde. Aga õnneks mitte silma... ;)
Tegelikult on see arm Ronil tänase päevani alles ja ta teab, et see tekkis talle siis, kui teda emme kõhust välja võeti. Tal on parema kulmu kohal kriipsukene, kus kulmukarvad ei kasva, aga see on minu arvates isegi täitsa nunnu :) Muidugi kahju, et see juhtus, aga see oli ka ainus negatiivne asi selle sünnituse juures. Hea, et silm terveks jäi!

Mind lapiti kokku ja viidi intensiivi. Seal ta mind siis ootaski. Minu imeline beebi... Kõige armsam olevus ilma peal! Ja ta jäigi minu juurde. Kas mõistate? Keegi ei viinud teda enam ära!!! Ei mingit inkubaatorit. Ei mingit hirmu, et ta sureb! Ei mingit jooksmist, "äbarikuks" sõimamist". Ei midagi sellist, mida ma kogu oma raseduse kartsin...
Ta hakkas kohe sööma. Ja isu oli tal hea.

Laps kaalus sündides 3050 grammi ja oli 50 cm pikk. Oma esimese elukuu lõpuks kaalus ta juba 4kg ja 300 grammi. Ta oli ühe kuuga  kilo ja 250 grammi juurde võtnud. Perearst, kellest enne rääkisin ( see, kes mind anorektiliseks pidas) imestas ja küsis, et kas ma toidan teda koorega või :) Ta ei suutnud uskuda, et nii peenikesel naisel on nii palju piima, et nii prisket last toita. Ta ikka mitu korda usutles üle, et ega ma talle mingit putru ei anna või piimasegu.

Ja nii imeline ja nii vastandlik see teine sünnitamiskogemus oligi :)

Mida võiks veel lisada?

Aaaaa..... ma mainisin, alguses, et sünnitusmaja oli puupüsti täis. Mind pandi viiesesse palatisse, kus oli siis, veel peale minu, neli naist koos oma lastega. Sellel ajal oli Toomel selliseid palateid ka :) Järgmise päeva hommikul tuli arst ja küsis, kas ma tahaksin koju minna, sest neil ei ole naisi enam kusagile panna ning neil oleks kohti vaja. Kuna minu ja lapsega oli kõik korras, siis olin nõus kodus edasi toibuma ning läksin paar päeva hiljem haiglasse niite välja võtma. Haiglasse minnes oli mul kindel soov, et soovin perepalatit, aga see jäi kahjuks vaid unistuseks...

PS... see kolmnurk, mis voodi kohal ripub ja millest keisriemmedel soovitatakse ennast püsti tõmmata.... Olge sellega ettevaatlikud;) Mina rebisin oma kaelalihased niiiiii ära, et ma ei saanud oma pead mitu nädalat liigutada.  ( Laps magas juba haiglavoodis minu kõrval, sest lapsevoodit meile alguses ei pakutud. Kujutage nüüd ette, et teil on süles beebi.... Teie kõht teeb põrguvalu ja te ei saa ennast väga hästi liigutada, kuid last peab imetama.... Mõlemast rinnast. Minu jaoks oli ikka väga suur katsumus see, kui ma pidin oma "halvatud" kehaga ennast ümber pöörama ja teisele küljele keerama. Ainsad töötavad lihased selleks olid kaelalihased :) Vahepeal oli küll ikka tõsine hirm, et potsatame koos lapsega mõlemad sellest kitsast raudvoodist välja, aga õnneks pidin vaid ühe öö seal vastu pidama. Lõikevalu muutub talutavaks paari päeva möödudes, kui korralikult kella jälgida ja valuvaigisti enne sisse võtta, kui juba hullult valutama hakkab, aga kaelalihasevalu....selle vastu ei aidanud rohud ka... Ja need kestsid, nagu ma juba ütlesin, ikka nädalaid :)

Keisribeebid e. kuidas sündis blogimise mõte

Ma alustan kohe päris algusest. Veel enne, kui mul tekkis mõte ja tunne, et ma võiksin hakata kirjutama oma beebiblogi, mis sest, et neid on juba päris mitmeid  ja osad neist on isegi väga head ja huvitavad, tekkis mul reaalne vajadus saada infot... Rohkem infot selle kohta, kui muidu nii ürgne ja kaunis, loomulik seisud nagu rasedus, ei lõppe nii loomulikult ja ürgselt, kui on arvatud ja oodatud. Loomulikult on nett täis igasugust infot, aga midagi sellist, mida mina otsisin, ma ei leidnud. Ma vajasin enamat. Ma vajasin teiste naiste samalaadseid kogemusi, mis mind rahustaks või annaks mulle pisutki rohkem seda "päris" tunnet edasi, et kuidas asjalood tegelikult on või siis vastupidi....ei ole. Ja ma ei leidnud seda, mida ma otsisin... Ma otsisin tuge ja mõistmist, lohutust... Ma otsisin teiste emade samalaadseid kogemusi ja seda, mida nad tunnevad, mida on läbi elanud, kuidas sellega toime tulnud... Võib-olla keegi teinegi on samasuguse otsingu läbi teinud ning samamoodi õlgu kehitades tõdenud, et  no ei ole seda seda, mida mulle vaja oleks. Võib-olla oled just sina see ema, kes otsib lisainfot keisrilõike ja kõige sellega seonduva kohta? Võib-olla vajad sina ka otseseid kogemusi ja rohkem "päris" elu, kui internetist või arstilt võimalik saada on?

Ma olen ema. Olen ema kahele pojale, kes on sündinud aastatel 2004 ja 2008. Seega selle blogiga alustamise hetkeks on minu kaks esimest last 12 ja 8 aastased.  Meie perre on sündimas kolmas beebi. Seekord tüdruk (vähemalt kõik kolm ultraheli on seda "kindlalt" lubanud). Täna ma veel ei oska Teile täpselt öelda, mis kuupäeval meie tüdruk siia ilma sünnib, kuid juba kahe nädala pärast kirjutame arstiga valmis sünnitusplaani, lepime kokku kuupäeva ning teeme kõik muud toimingud, mis vaja, et üks uus elukene ilmale aidata. Jah - lugesite õigesti. Me peame määrama kuupäeva, millal laps sünnib. See tähendabki seda, et minu tütar sünnib, loomuliku sünnituse asemel, hoopiski keisrilõike abil. Etteplaneeritult ja ja erilise "luubi" all, mitte siis, kui ta ise otsustab, et selleks nüüd valmis on. 

Miks?  Mäletate veel poisse, kellest eespool kirjutasin? Nemadki on sündinud keisri abil. Minu esimene rasedus, mis oli juba 12 aastat tagasi, kulges üldjoontes täpselt nii nagu üks esimene rasedus ikka kulgema peaks. Ma olin noor ja energiline, uljas ja rõõmsameelne.... Ei teadnud midagi karta ega oodata... Kõik oli uus ja  tundus nii loomulik ning turvaline, et ma ei muretsenud üldse. Mida sa ikka oskad oodata olukorrast, milles sa varem olnud ei ole ? :) Ja 12 aastat tagasi oli info kättesaamine ning oma silmaringi laiendamine, ükskõikmisteemal.google.com, pisut algelisem ja mitteniikättesaadav, kui tänasel päeval. Kuni ühel hetkel, raseduse suuruseks oli siis 37 pluss 4, puhkesid mul kodus looteveed ning tuli hakata haiglasse sõitma... Ja kõik kiskus täiesti kiiva...

Minu esimene "õunakene"...

Kirjutan oma esimese lapse sünnist.
Kõik algas tavapäraselt, kui välja arvata see, et lapsukene hakkas sündima pisut enne, kui teda oodata oli. Raseduse suuruseks oli siis 37 pluss 4. Nagu eelmise postituse lõpus sai öeldud, algas sünd lootevee puhkemisega. Kuna laps oli kenasti peaseisus, siis öeldi mulle haiglast, et oodake ära millal valud regulaarseks lähevad ning tulge siis haiglasse. Kuna ma elasin toonasele Tartu sünnitusmajale, mis asus Toomemäel, üsna lähedal, siis olin veel mitu tundi kodus ja kõndisin ringi. Ühel hetkel, kui valud just nagu olid juba regulaarsed, vahedega umbes 10 minutit, otsustasin siiski haiglasse minna. Haiglas võeti mind vastu nii nagu ikka... Pikk paberitäitmise ja küsimustele vastamise periood sünnitusosakonna koridoris, siis KTG-sse ja sünnitustuppa. Lapsega tundus kõik korras olevat. Hingasin rahulikult: ikka niimoodi sügavalt sisse ja välja nagu perekoolis õpetati, et valusid leevendada ja olin rõõmus ning suures ootusärevuses, et millal see "õige" asi siis pihta hakkab. Ühel hetkel tuli ämmaemand mind uuesti kontrollima ning avastas, et emakakaelal muutusi ei ole märgata. Ta oli näost üsna tõsine, aga ei öelnud siis veel mitte midagi, mis oleks võinud viidata sellele, et kõik ei lähe teps mitte ootuspäraselt. Valutasin mitu tundi edasi, kuni ühel hetkel valud nõrgemaks jäid ja ähvardasid vaibuda. Arstid alustasid stimuleerivate vahendite manustamist, et sünnitegevust kiirendada, kuna polnud ju päris täpselt siiski teada, kui palju lapsel veel lootevett on ja kas see puhkes täies ulatuses.( UH-st nad ei saanud nii head pilti ega ülevaadet selle kohta, sest lapsekene oli ju juba üsna suur selleks hetkeks.)
Lapse südametoonid jäid järjest nõrgemaks ning mina kustusin üha enam ära... Sellel hetkel, seal haiglas, ei tajunud ma üldse, kui kaua ma valudes piinlesin. Minu ainus mõte oli, et ta juba sündima hakkaks... Tilgutitest, mis hiljem selgus, olid ikka päris mitu tundi mind stimuleerinud, hakkas mu käsi nii kohutavalt valutama, et ma nutsin ja röökisin, aknalaua najal õue vaadates. Ma ei mäleta enam, kui mitu erinevat arsti mind vaatamas käis, sest neid vahetusi oli ikka päris mitu, enne kui üks arstidest otsustas, et sellest ei tule ikka mitte midagi välja. See naine ei suuda ise ise sünnitada. Peale manuaalse emakakaela venituse, mis oli jubedaim kogemus minu elus: üks arstidest püüdis o-avatust suurendada, et ehk hakkab siis masinavärk tööle, nagu ta ise naeris, teine surus mulle voodis naerugaasi nii tugevalt näkku, et ma pidin ära minestama ning kolmas surus, röökivat mind voodi külge, et ma ära ei jookseks, võeti vastu otsus, et opisaal tuleb valmis seda.
Kuna ma olin omadega päris küpse, siis ma isegi ei mäleta, kas ja kuidas mulle selgitati kuidas tollel hetkel lapsega oli. Mäletan vaid seda, et ma vajusin juba enne ära, kui opiõde mind ette hakkas valmistama. Tohutu uni vajus mulle peale. Pettumus, rusutus, kurbus, valu ja saamatuse tunne....kõik ühe korraga. Ma tundsin, et ma olen läbikukkunud ja oma last alt vedanud. Ma tundsin, et ma olen kogu maailma kõige saamatum ja halvem inimene.  Pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid...
Mulle pandi selga oranž opikittel. Ma mäletan selle rohelise-punase mummulist mustrit. Ma mäletan seda, et minu voodiga joosti opitoa poole ja ma mäletan seda, kui mul paluti lugeda kümnest allapoole... Ma jõudsin kaheksani.
Järgmine hetk, mida ma mäletan, oli hetk, kui ma tundsin, et mind tõsteti opilaualt voodisse. Peale seda avasin alles ärkamistoas oma silmad ning minu ema oli seal. Ma hakkasin lohutamatult ulguma. Kõik emotsioonid, mis minus olid,voolasid siis ema käte vahele välja. Ma tundsin ennast nii saamatu ja nõrgana. Alles peale pisukest enese emotsionaalset tühjendamist tuli mulle mulle meelde, et laps peaks ka ju kusagil olema. Ma ehmatasin kohutavalt. Vaatasin palatiseinal kella ning küsisin, kus ta on. Kus mu laps on? Ema kõrvale tuli kohe selle peale ka intensiiviõde.  Teate, ta vaatas mind sellise näoga, et ma olin mitmeks hetkeks täiesti kindel, et minu laps ei pidanud vastu... Ma vajusin uuesti ära ega kuulnud enam seda, mida mulle räägiti. Peale toibumist oli ema ikka veel minu juures. Selleks hetkeks oli ka ämm juba kohale jõudnud. Nii kui ma pildi ette võtsin ja suu avasin, ütles ema, et laps on intensiivis ja teda stabiliseeritakse. Hea, et ta info nii kiiresti ette süstis, sest ma poleks enam hetkegi suutnud seda teadmatust kannatada.
Kõige selle peale mõeldes ja neid hetki enesest läbi lastes....tulevad mul praegugi veel pisarad silmadesse....
Ok, läheme edasi!
Ema käis last vaatamas, kuna mind veel voodist välja ei lubatud. Kui ta naases, siis minu esimene küsimus oli: " Kuidas ta oli? Oli ta ikka normaale laps, kahe käe ja kahe jalaga, viie sõrme ja varbaga? Kas tal kõrvad ja nina olid? Tänaseni saab selle üle naerda, kuidas ülimalt kurnatud aju täiesti segast hakkab ajama :)
" Muidugi! Laps on imearmas ja täpselt selline nagu üks laps peab olema."
Milline kergendus mind valdas.
" Kuidas temaga on?"
" Arstid tegelevad temaga...ära muretse, kõik saab korda!"
Neid sõnu mul oligi vaja kuulda. Ma ei tea, mida ma oleksin teinud, kui mu ema ja ämma poleks nendel hetkedel minu juures olnud. Minu lapse isa oli kogu haiglasse jõudmise aja jooksul minu juures olnud, aga temalt ma sellist tuge ja jõudu ei suutnud ammutada nagu peale ärkamist oma emast - naisest, kes on kunagi sama asja läbi elanud. See tänutunne ja imetlus, mida ma tundsin oma ema vastu, peale sünnitamist, oli tohutult tugev. Ma tundsin, et ma mõistan teda lõpuks ja täielikult. Ma tundsin, et nüüd ma tean, kui tugev võib olla emaarmastus ja miks ta on teinud täpselt seda, mida kõike ta teinud on.

Ma küll vaatasin kella, aga ega ma tegelikult ajast, mis ma haiglas olin veetnud, mitte midagi, tollel hetkel, ei jaganud.
Te mõistate paremini, kui ma haiglast saadud epikriisi Teile siinkohal lühendatult ette vuristan.

Laps, sünnikaaluga 2720 grammi, pikkus 48 cm, peaümbermõõt 35,5 cm, sündis ajalisest sünnitusest erakorralise keisrilõike teel üldanesteesias, apgari hinnetega 4/7/7 palli.
Veeta periood 54 tundi, osa vett oli keisrilõike ajaks veel lootekotis, (ma olin valudes olnud üle kahe ööpäeva, pole siis ime, et ma segast juttu hakkasin ajama. Senimaani on selgusetu see, miks mul nii kaua piinelda lasti. Kui ma oma tänase arsti käest tema arvamust, sünni kulgemise kohta, küsisin, siis ta ütles, et aeg oli teine ja oskused samuti) sünnituse induktsioon, stimulatsioon, keisrilõige sünnitustegevuse düskoordinatsiooni ja emakakaela düsleksia tõttu.
Laps vajas sünnijärgselt korduvat hingamisteede aspiratsiooni, taktiilset stimulatsiooni, maskventilatsiooni. Sünnil kahvatu jume, toonuseta, ebaregulaarne hingamine, madal reflektoorne ärritavus. Seisund stabiliseerub 5 eluminutiks.
0,5 tunni vanuselt lapsel hingamispuudulikkus, o-2 sõltuvus, ekspiratoorne oiglemine, tahhüpnoe kuni 80-90x minutis, kopsudes kare hingamiskrabin krepitatsioonidega....
Lapse vabastamine operatsioonil pikemaajalisem.( Kahjuks pole kirjas, kui pikk see aeg siis oli).
Fetomaternaalne transfusioon keisrilõike käigus.

Koju minnes on laps rahuldavas üldseisundis. Aktiivsus eakohane. Kuuendast elupäevast kaaluiive positiivne rinnaga toitmisel. Jumelt roosa, subikteeriline, nahk puhas, reageerib lühiajalise naha marmoreeritusega lahti riietamsiel. Lihastoonus rahuldav.

Haiglas veedetud periood 10. 10. 2004 - 18. 10. 2004

No vot siis... Selline lugu.

Kui mind intensiivist välja lubati, läksin kohe last vaatama. Ja seal ta siis lamas. Minu pisikene ime! Nii ilus, õrn ja armas.... Oli jah vooliktega ühendatud, aga ikkagi...minu oma. Teda nähes tundsin kohe, et kõik see vaev ja valu ning läbielamine läks asja ette. Ma ei saanud teda küll kohe sülle võtta ja mul ei lubatud millegipärast tema juures kaua olla, kuid ma teadsin, et me veame välja.

Ohhh....mulle meenub nii palju, millest võiks veel rääkida, aga eks jõuab veel edaspidigi.

Kaks meenutust veel, mis mulle esimesest sünnitusest eriliselt meelde on jäänud.

Esiteks...arstid ei olnud tollel ajal üldsegi mitte nii sõbralikud, kui tänasel päeval. Või ma lihtsalt sattusin, kogemuste saamsieks ja läbielamiseks, just mõne sellise juurde...Ma ei tea, aga... Teisel päeval, kui ma last läksin vaatama, oli lastepalatis üks vanem naisterahvas. Ma arvan, et ta ei olnud päris arst vaid keegi abipersonalist, ma vähemalt loodan nii... Aga kuna lapsed olid ööga millegipärast ümber tõstetud ja minu lapse voodis lebas roosades riietes neiukene, siis ma küsisin, väga paanilise hirmuga, mis lajatas mulle kaela nagu välk selgest taevast, sest mida ikka mõtleb ema, kes on nii raske sünnituse läbi elanud, et kus minu laps on... Proua vaatas mind ja kohmas. " Nimi?"
" Mis nimi? Tal ei ole veel nime!" " Ema nimi?" " Aaaa.... minu nimi...." Ütlesin oma nime ja siis ta viipas käega ühe inkubaatori poole öeldes sõnad, mis mul mitte kunagi meelest ei lähe. " Seal! Aga ega tast elulooma ei saa." Need sõnad läksid mulle nii sügavalt hinge. Kui ma oleksin tollel ajal omanud neid isikuomadusi ja julgust, mille ma olen tänaseks enesele ümber kasvatanud.... Aga ei... Ma olin noor, 20 aastane tüdruk, kes oli sünnitanud oma esimese lapse ja seejuures veel väga oodatud ja tahetud lapse, sest ma tahtsin emaks saada ja olin selleks valmis. Hea, et ma selle proua ees veel vabandama ei hakanud, et ta seal minu " äbarikku" peab hooldama. Ma olin alandlikkuse kehastus....

Teine seik esimese päeva õhtust, kui mind tavapalatisse suunati. Mul kästi minna piima välja lüpsma, et oleks mida lapsele anda. Üks õde juhatas mind ruumi, kus oli suur elektrooniline pump, näitas, kust masin tööle käib ja andis kätte 100 ml pudeli. Ütles ainult, et proovige mõlemast rinnast piima saada.
No ma siis istusin seal ja hoidsin seda pumpa just seal, kus vaja. Olin üksinda, sest see õde pidi kusagile edasi jooksma. Ta ei öelnud mulle, kui palju on piima vaja või kui kaua ma peaksin seal istuma. Eks ta eeldas, et mul ei tule sealt niikuinii midagi erilist. Aga kui ta lõpuks naasis ja mu pea-aegu servani täis ternespiima pudelikest nägi lõi ta imestunult käsi kokku ja küsis: " Kas te hakkate kogu haigla vastsündinuid toitma või?" Aga kust mina pidin teadma? Tema töö oleks ju olnud mulle seda selgitada, et kui palju ja mis..... Lõpptulemus oli see, et järgmisel päeval oli mul nii tohutu piimapais, et te ei kujuta ette ka, kui mitme DDDD -ga rinnahoidjat mul oleks vaja olnud oma tavalise B asemel. See oli ikka kohutavalt valus aeg. Mul oli tunne, et ma ei mahu, ei otse kõndides ega küljega, uksest läbi minema. Ma ei näinud järjekordselt oma varbaid ja seekord oli põhjus kõhukesest kõrgemal. Magada oli võimatu, sest kogu mu keha oli nii hell, et isegi udusule maandumine sellele teinuks põrguvalu. Muidugi tekkis mul põletik ka. Ja kogu imetamine, mida ma olin lootnud loomulikult ja imeliselt vähemalt aasta aega teha, sai väga tugeva hoobi. Lapsele anti intensiivis pudelist toitu ja ta ei tahtnud hiljem minu õhupallidest väga midagi kuulda.( Ega laps loll ei ole, kui talle on kergem variant hõbekandikul ette kantud, siis ta loomulikult eelistab ja nõuab hiljem ka seda sama.  Ta viskas ainult pead selga ja kisas, kui ta mul rinnal oli. Me saime ta imema küll ja paistetus alanes paari päeva möödudes, aga põletik, see kippus alailma tagasi tulema ning rinnaga toitmine oli väga, väga raske. Ühel hetkel, kui laps oli kolmekuune, ma enam ei jaksanud seda nuttu ja meelitamist, et no proovi palun kullakene, taluda. Läksin lihtsama vastupanu teed. Hakkasin talle lisatoitu andma pudelist. Rinna osakaal vähenes päev-päevalt, sest ma olin kurnatud sellest rinna tagasiajamisest ja lapse nutust. Lapsel tulid gaasivalud ja ma olin ööd ja päevad kogu aeg temaga kimpus. Lõpuks oligi nii, et rinnapiim kadus 5. kuuks täiesti ära. ( Väikese eelpõikena ütlen siinkohal, et oma teist last imetasin ma selle eest 2 aastat ja 8 kuud ;), aga sellest juba järgmises sissekandes.)

Taastumine keisrilõikest ei olnud väga vaevaline. Ma ei tea - võib-olla olin ma kogu sellest sünnimöllust nii kurnatud, et mul ei olnud jaksu selle peale mõelda, et mul on valus ja halb olla, aga ma ei mäleta hetkel midagi sellist, mida peaks eriliselt välja tooma. Jah- muidugi oli valus liikuda, ei saanud voodist püsti ega istuma, kõndides oli raske selga sirgu ajada, aga need vaevused kadusid kuidagi kõige muu sisse nii ära, et ma tõepoolest ei mäleta... Oma teisest keisrilõikest rääkides peatun taasutumisel ja keisrile iseloomulikel detailidel pikemalt, sest neid mäletan ma paremini ning, nagu te mäletate, on ju kolmas keiser ka tulemas...

Selle postituse lõpetuseks ütleksin veel... Et alati ei tähenda raske sünnitus ja madal sünnihinne, inkubaatoris olemine ja keeruline imikuiga seda, et lapsest n-ö  " asja" või " elulooma" ei võiks saada.
Minu poeg, kes lõpetas kevadel neljanda klassi on musikaalselt väga andekas. Ta käib muusikakoolis ja mängib kitarri. Õpetajate sõnul on ta selles osavam, kui enamus 15 aastased, kes on oluliselt kauem harjutanud ja õppinud. Ta on ka koolis väga tubli. Tema hinded on enamasti  väga head, st. 5-d, mõned üksikud 4-d on ka aastate jooksul sisse lipsanud. Tasemetööd on kõik üle 90 % ning ta on osalenud mitmetel riikliku tasemega aineolümpiaadidel, kuhu, suurest linnakoolist, pole just kerge väljavalituks saada.  Ta on tõestus sellest, kui tugev ja vastupidav, visa võib üks väikene eluliblekene olla. Vilistades kõigile, kes kunagi ütlesid, et....sa oled " äbarik". Ka sotsiaalselt on ta väga hästi arenenud. Ta on sõbralik, aus, hingeline, siiras ja abivalmis. Temas lahvatab aeg-ajalt äikene ainult siis, kui on vaja vennaga arveid klaarida, aga see on juba mõne teise postituse teema...

Elu võib meile vahel tunduda ebaõiglane ja tohutult raske. Meie teele veerevad rasked kivid, millest meile tundub, et me ei jaksa eladeski üle ronida, kuid....kõik möödub... Valu ununeb või muutub vähemmärgatavaks ning me õpime asju ümber hindama. Läbielatu muudab meid tugevamaks. On meie valida, kuidas me oma kogemusi ja tugevust edaspidi kasutame....ja kas me seda üldse teeme.

Minu vanavanaema, kes küll kahjuks enam elavate karjas ei keksle, ütles kunagi, et ma olen tema " õunakene". Siis ma seda ei mõistnud, mida ta sellega öelda tahtis, aga täna...ma mõistan, kui pikk ja keeruline on ühe "õuna" kasvutee ja aiman, mida kõike filosoofilist ja õpetlikku see väljend endas peidab...