Mõlemal korral jäime me ultraheli ja arstiga väga, väga rahule. Deniss oli ülimalt sõbralik ja sümpaatne ning professionaalne.
Esimesel korral UH-s
Arst tervitas last nii armsasti, öeldes talle. " No tere, titakene. Kuidas sul seal läheb?" Ta tegi mõõtmiseid ja uuris tema siseelundeid, luustikku, vaatas südametööd ja neerude tööd. Tibu oli meil sellises kummalises asendis :) Tuharseisus, mis on selles vanuses tavaline... Jalad olid üle pea ning ta hoidis käekestega põlvede ümbert kinni, nagu teeks kukerpalli. Hiljem ta muutis oma asendit, sest arst mudis teda pisut, et tema näokest pildile saada. Väikene jonnipunn :) Sellel korral ta meil oma näost pilti teha ei lasknud... Kui ta kukerpallitamise lõpetas, siis hakkas ta kiikuma... Just nagu võrkkiigus... Ainult selle vahega, et käekesed pani ta näo ette. Deniss moosis teda pikalt. " No kuule, tita, teeme koostööd! Ole nüüd! Näita meile ennast! Nii ei saa, tita..." Aga laps jäi endale kindlaks :)
Siis saabuski soo visualiseerimise hetk. Me mõlemad hoidsime mehega hinge kinni, sest me niiiii väga lootsime, et sellel korral on tüdruk. Meil ju on kodus juba kaks printsi olemas. Arst venitas ja tekitas pinget ka... Ta küsis, et kas te tahate ikka kindlasti teada...ja naeris :)
" See on tüdruk..."
" Olete Te kindel? Päriselt või?"
" No vaadake...siin on voldikesed ja kriipsuke, mitte kotikesed ja noku."
Ta viis arvutihiire täpselt õige koha peale ekraanil ja naeris...
Ma ei suutnud selle tohutu õnnega kuidagi muudmoodi hakkama saada, kui hakkasin nutma.
Ma saan tütre!
Ma saan lõpuks ometi omale tütre..... Ma saan tüdruku, kellest ma olen nii ammu unistanud ja keda ma olen nii väga soovinud...
Kuidas see võimalik on, et ühe inimese sees, ühel hetkel, nii palju rõõmu on, mõtlesin mina.
Ka mehel tulid pisarad silma.
Ta hoidis mul käest kinni ja muudkui vaatas oma uhke isapilguga ekraani...
See oli meie elus üks kaunemaid päevi....
Ma küsisin arsti käest veel mitu korda üle, et kas ta on ikka 100% kindel.
Ta ütles, et kui kliinikus 20. nädala UH-s midagi muud öeldakse, siis tulgu me tagasi ja ta teeb meile järgmise UH juba tasuta. Tema on endas kindel!
Eriti äge oli see, et me saime kogu visiidi CD peal endale. Me läksime koju ja näitasime seda poistele.
Ma küsisin nende käest, et mis teie arvate, kumb siis on, kui olime pisut seda videot vaadanud ning jõudsime selle kohani, kus arst kursoriga tüdrukut meile tutvustas...
Enri arvas, et on poiss. Näitas lapse jalga ja ütles, et vaadake, see on noku :)
Ron ei osanud midagi arvata.
Kui ma neile ütlesin, et nad saavad omale väikese õe, siis vajusid nad mulle mõlemad sülle ning olid ülimalt õnnelikud. Mees filmis seda hetke :) See oli lihtsalt megalahe :) See, kuidas nad reageerisid.
Ron ütles mulle : " Ma olen su üle nii uhke!" Kiljus rõõmust ja naeris kogu südamest. Ka tema oli endale ammu õekest soovinud....
Seda rõõmu, et minu sees on väikene printsess, jagus mitmeks, mitmeks päevaks.
Teist korda läksime siis uuesti Denissi juurde, et lapsest ja tema näost, kena pilt saada.
Ja me saimegi :) Me saime kohe päris mitu head pilti temast. On mida vaadata, kui eriline tusk peale tuleb ja soov, et oleks ta juba siin... :)
Ka teisel korral kontrolliti põhjalikult kõikide organite tööd ja vaadati üle luustiku kujunemine. Kõik oli superkorras ning me saime järjekordselt kinnitust sellest, et sa saad täpselt seda, mille eest sa maksad.... Kliinikus oli 20. nädala UH pigem nagu kiirvisiit. Pooltki mitte nii soe ja sõbralik....
Igal juhul ei olnud see ka nii põhjalik, kui oli Elites.
20. nädala UH-s kinnitati meile kliinikus, et oodatav laps on kindel tüdruk. Ron oli kaasas ja talle ütles arst veel eraldi naeratades, et ta saab omale väikese õe. Ron vastas talle :" Ma ju juba tean seda, ma nägin...."
Arst esialgu ehmatas ära, et mismoodi sa nägid, aga me selgitasime talle, et käisime tegelikult vahepeal ka 4D-s ja siis oli tal hea meel, et temal oli õnn meie rõõmu, lapse soo osas, kinnitada.
24. nädalal võtsime UH-sse ämma kaasa, et pakkuda talle ka seda imelist kogemust. Tema raseduste ajal ju UH-d, sellisel moel, ei olnud. Ta oli üliõnnelik, et teda sellesse pühendasime ja tal õnnestus oma pisikest preilit niimoodi näha.
Ka teise visiidi saime videoga koju kaasa, mille üle on mul väga hea meel, sest seda on ju nii tore vaadata nt. Lotta esimesel pärissünnipäeval või esimesel juubelil, pulmas või siis, kui ta meist vanavanemad teeb.....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar