Keisribeebid e. kuidas sündis blogimise mõte

Ma alustan kohe päris algusest. Veel enne, kui mul tekkis mõte ja tunne, et ma võiksin hakata kirjutama oma beebiblogi, mis sest, et neid on juba päris mitmeid  ja osad neist on isegi väga head ja huvitavad, tekkis mul reaalne vajadus saada infot... Rohkem infot selle kohta, kui muidu nii ürgne ja kaunis, loomulik seisud nagu rasedus, ei lõppe nii loomulikult ja ürgselt, kui on arvatud ja oodatud. Loomulikult on nett täis igasugust infot, aga midagi sellist, mida mina otsisin, ma ei leidnud. Ma vajasin enamat. Ma vajasin teiste naiste samalaadseid kogemusi, mis mind rahustaks või annaks mulle pisutki rohkem seda "päris" tunnet edasi, et kuidas asjalood tegelikult on või siis vastupidi....ei ole. Ja ma ei leidnud seda, mida ma otsisin... Ma otsisin tuge ja mõistmist, lohutust... Ma otsisin teiste emade samalaadseid kogemusi ja seda, mida nad tunnevad, mida on läbi elanud, kuidas sellega toime tulnud... Võib-olla keegi teinegi on samasuguse otsingu läbi teinud ning samamoodi õlgu kehitades tõdenud, et  no ei ole seda seda, mida mulle vaja oleks. Võib-olla oled just sina see ema, kes otsib lisainfot keisrilõike ja kõige sellega seonduva kohta? Võib-olla vajad sina ka otseseid kogemusi ja rohkem "päris" elu, kui internetist või arstilt võimalik saada on?

Ma olen ema. Olen ema kahele pojale, kes on sündinud aastatel 2004 ja 2008. Seega selle blogiga alustamise hetkeks on minu kaks esimest last 12 ja 8 aastased.  Meie perre on sündimas kolmas beebi. Seekord tüdruk (vähemalt kõik kolm ultraheli on seda "kindlalt" lubanud). Täna ma veel ei oska Teile täpselt öelda, mis kuupäeval meie tüdruk siia ilma sünnib, kuid juba kahe nädala pärast kirjutame arstiga valmis sünnitusplaani, lepime kokku kuupäeva ning teeme kõik muud toimingud, mis vaja, et üks uus elukene ilmale aidata. Jah - lugesite õigesti. Me peame määrama kuupäeva, millal laps sünnib. See tähendabki seda, et minu tütar sünnib, loomuliku sünnituse asemel, hoopiski keisrilõike abil. Etteplaneeritult ja ja erilise "luubi" all, mitte siis, kui ta ise otsustab, et selleks nüüd valmis on. 

Miks?  Mäletate veel poisse, kellest eespool kirjutasin? Nemadki on sündinud keisri abil. Minu esimene rasedus, mis oli juba 12 aastat tagasi, kulges üldjoontes täpselt nii nagu üks esimene rasedus ikka kulgema peaks. Ma olin noor ja energiline, uljas ja rõõmsameelne.... Ei teadnud midagi karta ega oodata... Kõik oli uus ja  tundus nii loomulik ning turvaline, et ma ei muretsenud üldse. Mida sa ikka oskad oodata olukorrast, milles sa varem olnud ei ole ? :) Ja 12 aastat tagasi oli info kättesaamine ning oma silmaringi laiendamine, ükskõikmisteemal.google.com, pisut algelisem ja mitteniikättesaadav, kui tänasel päeval. Kuni ühel hetkel, raseduse suuruseks oli siis 37 pluss 4, puhkesid mul kodus looteveed ning tuli hakata haiglasse sõitma... Ja kõik kiskus täiesti kiiva...