Kuna üleliigseid kilosid ei ladestunud, siis olin ma haiglast koju saades juba peaaegu oma raseduseelses kaalus tagasi... Need paar üksikut kilo, mis veel turjal olid, kadusid nii märkamatult ja kiiresti, et ma ei pannud isegi tähele, millal ma juba oma XS riideid kandsin. Ehk paar nädalat peale Roni sündi?
Tegelikult juhtus minuga see, et laps sõi mind lõpuks alakaaluliseks. Kui ta oli kuue kuune, siis käskis arst mul rohkem sööma hakata, sest ma olin liialt palju kaalu kaotanud. Ma püüdsin talle selgitada, et ma söön piisavalt. Mulle lihtsalt maitseb tervislik toit ja ma ei suuda ennast mingit rämpsu sööma sundida, kuid tema arvates ei olnud see normaalne, et üks täiskasvanud naine alla 50 kg kaalub ja seejuures veel last imetab :) Ma sõin tegelikult ulmelisi koguseid puuvilju, juurvilju, hautisi, leiba, piimatooteid....
Last toitsin ma rinnaga 2 aastat ja 8 kuud:)
Kõik läks kuidagi nii lihtsalt ja sujuvalt, kiiresti. Ma mõtlesin, et annan lapsele seda, mida ta vajab ja soovib nii kaua, kuni ta seda ise tahab ja vajab. Ron oli sünnist alates maailma kõige rahulikum laps. Ta ei nutnud kunagi gaasivalude pärast (ja selle panen ma oma tervisliku toitumise ja rinnaga toitmise arvele). Ühekuuselt magast ta juba terve öö ilma, et ma oleksin pidanud temaga toas ringi kõndima või teda toitma, rahustama. Kuna ta magas kogu aeg minu kaisus, siis sai ta piisavalt lähedust ja turvatunnet. Esimese lapse puhul ma tegin selle vea, et panin lapse kogu aeg tema võrevoodisse tagasi, kui ta oli kõhu täis söönud. Tagantjärele mõeldes...ma lihtsalt ei usaldanud oma sisetunnet ega osanud siis veel lapse vajadusi niimoodi hinnata ja neid tõlgendada, kui teise lapse puhul.
Tõepoolest - Ron magas nagu inglike. Vahel kui ta öösel nohisema hakkas, siis liikusin talle lähemale ning ma pakkusin talle süüa. Tihtipeale piisaski ainult sellest, et ma talle lähemale liikusin ja ta uinus uuesti. Meie toitumiskava oli selline, et enne magama jäämist ta sõi kõhu kenasti täis. See oli siis kell 8 või kell 9. Seejärel jäi ta ööunne. Mõnikord andsin talle kell 12 veel süüa, kui ta juhtus seda paluma. Aga sellist iga kahe või kolme tunni tagant söötmist ei olnud. Alles hommikul kell viis küsis ta uuesti süüa. Siis sõime. Vahetasime mähkme ja pikutasime veel paar tundi enne, kui tal kõhukene uuesti tühjaks läks ja me koos juba oma tavapärast päeva alustasime.
Nüüd siis Roni sünnilugu;)
Kuna mul oli all eelnev väga ebameeldiv sünnikogemus, siis pabistasin ma kõik need kuus kuud, mis ma kodus olin, et kuidas siis seekord asjad lähevad. Kuni 30 nädalani arvas arst, et seekord võiks ma ikka ka proovida enne ise sünnitada. St. ta ei pakkunud mulle kohe välja plaanilist keisrit, kuigi mul oli armiga emakas ja eelmisest korrast emakakaela düsleksia diagnoos. Ma kartsin kohutavalt. Ja see hirm ei olnud seotud minu endaga...vaid lapsega. Minusse oli eelmisest sünnitusest jäänud kummitama just see hirmuhetk, kui äkki laps vastu ei pea, sest Enriga oleks peaaegu niimoodi läinud...
Arst arvas, et äkki on seekord emakakael sünnitussõbralikum. Teate see on ikka kummaline, et veel kaheksa aastat tagasi oli meil selline olukord, et arst ei süvenenud nii täpselt oma patsiendi eelnevasse sünnitusloose ning suhtus minusse nagu igasse " tavalisse" patsienti.
32. nädalal sattusin ma valudega haiglasse. Sellel hetkel minu enda arsti tööl ei olnud ning mind vaatas läbi sellel hetkel tööl olnud arst. Mulle hakati kohe manustama rohtusid, et kontraktsioone maha võtta, sest laps oleks sündinud liiga vara. Alati ravimid ei mõju, aga sellel korral need, minu puhul, toimisid ja lapsekene sai veel kenasti 6 nädalat minu kõhus kasvada. See arst tuli hommikul uuesti, enne oma vahetuse lõppu, minu juurde ja küsis, kas mulle on koostatud keisrilõikeplaan. Ma vaatasin talle sellel hetkel väga suure "tühjusega" otsa. Minu arst oli alati öelnud, et vaatame, kuidas rasedus kulgeb ja siis proovime ikka enne ise sünnitama hakata, kui keisri peale mõtlema hakkame. Tema lemmiklause oli alati, et: " Keisrit jõuab alati teha!" Ma olin segaduses. Ühest küljest langes minu peale ka tohutu kergendus, sest ma tõepoolest kartsin, et kõik läheb jälle täpselt nii nagu eelmisel korral. Ma kartsin, et pean jälle 50 tundi valudes piinlema ning siis jõuetuna opilaual lõpetama. Ma kartsin, et seegikord mõjub nii pikk valutamine lapsele halvasti ja, et ma võin ta kaotada. Selliseid tundeid on väga raske püüda edasi anda... Hirm kaotada oma laps....sellest hullem ongi ainult tema päriselt kaotamine...
(Mõistmiseks lugege postitust "Minu esimene "õunakene")
Seal me siis olime. Valvearst ja mina. Ta selgitas mulle, et luges mu eelnevat sünnitamislugu ja, et tema on arvamusel, et minu emakakaela düsleksia ei lähe niisama üle, nagu minu arst arvas. Ta selgitas mulle, et minu puhul on see ilmselt kaasasündinud "häire" ja, et arstidele on ette kirjutatud protsent, mille ulatuses tuleb keisrite arv hoida. Niisamalihtsalt keisrikomisjon igaühte keisrile ei luba ning iga arst püüab ennast võimalikult "puhta" ja professionaalse "lehena" näidata. Ta ütles, et tema arvamuse kohaselt ei mahuks laps minu vaagnast niikuinii läbi, kui arstid ka emakakaela manuaalselt lahti rebiks. Kuna mul oli üks keiser juba olnud ja emakaseinal oli arm ka, siis selle arsti arvamus oli, et pikk valutamisperiood võib lõppeda hoopiski emakarebendite ja suure verekaotusega. Loomulikult vallandusid minus tohutud pinged, mida ma olin endas hoidnud. Kas tõesti oleks minu arst lasknud mul kõik selle negatiivse uuesti läbi elada? Lihtsalt selle pärast, et tal on kvoot? Ohhh....Igal juhul lõppes see asi niimoodi, et ma läksin üle selle sama valvearsti patsiendiks ning me koostasime sünnitusplaani. Ron pidi sündima täpselt 38 nädalal ja nii see oligi.
37 pluss 6 läksin ma haiglasse. Kaasas pakitud haiglakott. Sellise arvestusega, et jätkuks vähemalt kümneks päevaks nii riideid kui ka muud varustust... Rahvast oli palju. Sünnitusmaja oli puupüsti täis. Mulle leiti tuba ning juba üsna varsti tuli minu juurde hingehoidja Naatan Haamer. Minu arst saatis ta minuga rääkima, et minu hirme ja pingeid leevendada, sest ta tõepoolest hoolis! Ma sain talle kõik oma mured ja hirmud ära rääkida, mis mul enne keisrit olid. Muidugi ma kartsin. Kuna mul oli nüüd ju kodus ootamas ka 4 aastane poeg. Ma kartsin, lisaks lapse kaotamisele, ka seda, et ma ise ei pea seda lõikust vastu ning, mis siis minu esimest lapsest saab.... Naatani toetus oli mulle sellel päeval väga oluline! Hiljem tuli narkoosiarst ja me rääkisime läbi kõik hommikuse opiga seonduvad asjaolud.
Öösel ma väga magada ei saanud, sest kohe hommikul kell 8 pidi olema minu lõikus.
Ja nii oligi. Sellel korral soovisin ma keisri ajal üleval olla. St. mulle tehti alakeha tuimestus ja ma kuulsin, tundsin ja nägin kõike, mis lina tagant paistis. Minu kõhu ja arstide vahele oli asetatud raam katteriidega, et ma täpselt ei näeks, kuidas minu kõhus toimetatakse, aga ma tundsin enda liigutamist, raputamist, sakutamist ja siis kuulsin .....nuttu....
Ohhhhh... neid pisaraid, kui see väikene vääks ühtäkki kostuma hakkas. Kõik käis nii kiiresti. 8.00 läksin opisaali ja 8. 15 kuulsin juba nuttu.
Mulle toodi last näha, aga kuna mu silmad olid pisaraid nii täis, siis ega ma selgelt ei näinud. Last mulle sellel ajal rinnale ei pandud. Ta viidi kohe, koos isaga, lastetuppa ning mulle öeldi, et temaga on kõik hästi. Et sündis väga ilus ja tugev poisslaps. Lastearst, kes lapsega ära läks ütles veel sellise lause: " Ainult pisikene meditsiinipraak....aga õnneks on ta poisslaps,,,"
See lause jäi mind kummitama.
Ma nägin ise ka, läbi pisarate, et lapse nägu on verine, aga ma ei saanud aru, miks. Ma arvasin, et see on minu veri. Hiljem mulle selgitati, kui ma intensiivis uuesti last nägin, et talle lõigati sisse, kui emakat avati. Kahjuks täpselt silma kohale, kulmu juurde. Aga õnneks mitte silma... ;)
Tegelikult on see arm Ronil tänase päevani alles ja ta teab, et see tekkis talle siis, kui teda emme kõhust välja võeti. Tal on parema kulmu kohal kriipsukene, kus kulmukarvad ei kasva, aga see on minu arvates isegi täitsa nunnu :) Muidugi kahju, et see juhtus, aga see oli ka ainus negatiivne asi selle sünnituse juures. Hea, et silm terveks jäi!
Mind lapiti kokku ja viidi intensiivi. Seal ta mind siis ootaski. Minu imeline beebi... Kõige armsam olevus ilma peal! Ja ta jäigi minu juurde. Kas mõistate? Keegi ei viinud teda enam ära!!! Ei mingit inkubaatorit. Ei mingit hirmu, et ta sureb! Ei mingit jooksmist, "äbarikuks" sõimamist". Ei midagi sellist, mida ma kogu oma raseduse kartsin...
Ta hakkas kohe sööma. Ja isu oli tal hea.
Laps kaalus sündides 3050 grammi ja oli 50 cm pikk. Oma esimese elukuu lõpuks kaalus ta juba 4kg ja 300 grammi. Ta oli ühe kuuga kilo ja 250 grammi juurde võtnud. Perearst, kellest enne rääkisin ( see, kes mind anorektiliseks pidas) imestas ja küsis, et kas ma toidan teda koorega või :) Ta ei suutnud uskuda, et nii peenikesel naisel on nii palju piima, et nii prisket last toita. Ta ikka mitu korda usutles üle, et ega ma talle mingit putru ei anna või piimasegu.
Ja nii imeline ja nii vastandlik see teine sünnitamiskogemus oligi :)
Mida võiks veel lisada?
Aaaaa..... ma mainisin, alguses, et sünnitusmaja oli puupüsti täis. Mind pandi viiesesse palatisse, kus oli siis, veel peale minu, neli naist koos oma lastega. Sellel ajal oli Toomel selliseid palateid ka :) Järgmise päeva hommikul tuli arst ja küsis, kas ma tahaksin koju minna, sest neil ei ole naisi enam kusagile panna ning neil oleks kohti vaja. Kuna minu ja lapsega oli kõik korras, siis olin nõus kodus edasi toibuma ning läksin paar päeva hiljem haiglasse niite välja võtma. Haiglasse minnes oli mul kindel soov, et soovin perepalatit, aga see jäi kahjuks vaid unistuseks...
PS... see kolmnurk, mis voodi kohal ripub ja millest keisriemmedel soovitatakse ennast püsti tõmmata.... Olge sellega ettevaatlikud;) Mina rebisin oma kaelalihased niiiiii ära, et ma ei saanud oma pead mitu nädalat liigutada. ( Laps magas juba haiglavoodis minu kõrval, sest lapsevoodit meile alguses ei pakutud. Kujutage nüüd ette, et teil on süles beebi.... Teie kõht teeb põrguvalu ja te ei saa ennast väga hästi liigutada, kuid last peab imetama.... Mõlemast rinnast. Minu jaoks oli ikka väga suur katsumus see, kui ma pidin oma "halvatud" kehaga ennast ümber pöörama ja teisele küljele keerama. Ainsad töötavad lihased selleks olid kaelalihased :) Vahepeal oli küll ikka tõsine hirm, et potsatame koos lapsega mõlemad sellest kitsast raudvoodist välja, aga õnneks pidin vaid ühe öö seal vastu pidama. Lõikevalu muutub talutavaks paari päeva möödudes, kui korralikult kella jälgida ja valuvaigisti enne sisse võtta, kui juba hullult valutama hakkab, aga kaelalihasevalu....selle vastu ei aidanud rohud ka... Ja need kestsid, nagu ma juba ütlesin, ikka nädalaid :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar