Kõik algas tavapäraselt, kui välja arvata see, et lapsukene hakkas sündima pisut enne, kui teda oodata oli. Raseduse suuruseks oli siis 37 pluss 4. Nagu eelmise postituse lõpus sai öeldud, algas sünd lootevee puhkemisega. Kuna laps oli kenasti peaseisus, siis öeldi mulle haiglast, et oodake ära millal valud regulaarseks lähevad ning tulge siis haiglasse. Kuna ma elasin toonasele Tartu sünnitusmajale, mis asus Toomemäel, üsna lähedal, siis olin veel mitu tundi kodus ja kõndisin ringi. Ühel hetkel, kui valud just nagu olid juba regulaarsed, vahedega umbes 10 minutit, otsustasin siiski haiglasse minna. Haiglas võeti mind vastu nii nagu ikka... Pikk paberitäitmise ja küsimustele vastamise periood sünnitusosakonna koridoris, siis KTG-sse ja sünnitustuppa. Lapsega tundus kõik korras olevat. Hingasin rahulikult: ikka niimoodi sügavalt sisse ja välja nagu perekoolis õpetati, et valusid leevendada ja olin rõõmus ning suures ootusärevuses, et millal see "õige" asi siis pihta hakkab. Ühel hetkel tuli ämmaemand mind uuesti kontrollima ning avastas, et emakakaelal muutusi ei ole märgata. Ta oli näost üsna tõsine, aga ei öelnud siis veel mitte midagi, mis oleks võinud viidata sellele, et kõik ei lähe teps mitte ootuspäraselt. Valutasin mitu tundi edasi, kuni ühel hetkel valud nõrgemaks jäid ja ähvardasid vaibuda. Arstid alustasid stimuleerivate vahendite manustamist, et sünnitegevust kiirendada, kuna polnud ju päris täpselt siiski teada, kui palju lapsel veel lootevett on ja kas see puhkes täies ulatuses.( UH-st nad ei saanud nii head pilti ega ülevaadet selle kohta, sest lapsekene oli ju juba üsna suur selleks hetkeks.)
Lapse südametoonid jäid järjest nõrgemaks ning mina kustusin üha enam ära... Sellel hetkel, seal haiglas, ei tajunud ma üldse, kui kaua ma valudes piinlesin. Minu ainus mõte oli, et ta juba sündima hakkaks... Tilgutitest, mis hiljem selgus, olid ikka päris mitu tundi mind stimuleerinud, hakkas mu käsi nii kohutavalt valutama, et ma nutsin ja röökisin, aknalaua najal õue vaadates. Ma ei mäleta enam, kui mitu erinevat arsti mind vaatamas käis, sest neid vahetusi oli ikka päris mitu, enne kui üks arstidest otsustas, et sellest ei tule ikka mitte midagi välja. See naine ei suuda ise ise sünnitada. Peale manuaalse emakakaela venituse, mis oli jubedaim kogemus minu elus: üks arstidest püüdis o-avatust suurendada, et ehk hakkab siis masinavärk tööle, nagu ta ise naeris, teine surus mulle voodis naerugaasi nii tugevalt näkku, et ma pidin ära minestama ning kolmas surus, röökivat mind voodi külge, et ma ära ei jookseks, võeti vastu otsus, et opisaal tuleb valmis seda.
Kuna ma olin omadega päris küpse, siis ma isegi ei mäleta, kas ja kuidas mulle selgitati kuidas tollel hetkel lapsega oli. Mäletan vaid seda, et ma vajusin juba enne ära, kui opiõde mind ette hakkas valmistama. Tohutu uni vajus mulle peale. Pettumus, rusutus, kurbus, valu ja saamatuse tunne....kõik ühe korraga. Ma tundsin, et ma olen läbikukkunud ja oma last alt vedanud. Ma tundsin, et ma olen kogu maailma kõige saamatum ja halvem inimene. Pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid...
Mulle pandi selga oranž opikittel. Ma mäletan selle rohelise-punase mummulist mustrit. Ma mäletan seda, et minu voodiga joosti opitoa poole ja ma mäletan seda, kui mul paluti lugeda kümnest allapoole... Ma jõudsin kaheksani.
Järgmine hetk, mida ma mäletan, oli hetk, kui ma tundsin, et mind tõsteti opilaualt voodisse. Peale seda avasin alles ärkamistoas oma silmad ning minu ema oli seal. Ma hakkasin lohutamatult ulguma. Kõik emotsioonid, mis minus olid,voolasid siis ema käte vahele välja. Ma tundsin ennast nii saamatu ja nõrgana. Alles peale pisukest enese emotsionaalset tühjendamist tuli mulle mulle meelde, et laps peaks ka ju kusagil olema. Ma ehmatasin kohutavalt. Vaatasin palatiseinal kella ning küsisin, kus ta on. Kus mu laps on? Ema kõrvale tuli kohe selle peale ka intensiiviõde. Teate, ta vaatas mind sellise näoga, et ma olin mitmeks hetkeks täiesti kindel, et minu laps ei pidanud vastu... Ma vajusin uuesti ära ega kuulnud enam seda, mida mulle räägiti. Peale toibumist oli ema ikka veel minu juures. Selleks hetkeks oli ka ämm juba kohale jõudnud. Nii kui ma pildi ette võtsin ja suu avasin, ütles ema, et laps on intensiivis ja teda stabiliseeritakse. Hea, et ta info nii kiiresti ette süstis, sest ma poleks enam hetkegi suutnud seda teadmatust kannatada.
Kõige selle peale mõeldes ja neid hetki enesest läbi lastes....tulevad mul praegugi veel pisarad silmadesse....
Ok, läheme edasi!
Ema käis last vaatamas, kuna mind veel voodist välja ei lubatud. Kui ta naases, siis minu esimene küsimus oli: " Kuidas ta oli? Oli ta ikka normaale laps, kahe käe ja kahe jalaga, viie sõrme ja varbaga? Kas tal kõrvad ja nina olid? Tänaseni saab selle üle naerda, kuidas ülimalt kurnatud aju täiesti segast hakkab ajama :)
" Muidugi! Laps on imearmas ja täpselt selline nagu üks laps peab olema."
Milline kergendus mind valdas.
" Kuidas temaga on?"
" Arstid tegelevad temaga...ära muretse, kõik saab korda!"
Neid sõnu mul oligi vaja kuulda. Ma ei tea, mida ma oleksin teinud, kui mu ema ja ämma poleks nendel hetkedel minu juures olnud. Minu lapse isa oli kogu haiglasse jõudmise aja jooksul minu juures olnud, aga temalt ma sellist tuge ja jõudu ei suutnud ammutada nagu peale ärkamist oma emast - naisest, kes on kunagi sama asja läbi elanud. See tänutunne ja imetlus, mida ma tundsin oma ema vastu, peale sünnitamist, oli tohutult tugev. Ma tundsin, et ma mõistan teda lõpuks ja täielikult. Ma tundsin, et nüüd ma tean, kui tugev võib olla emaarmastus ja miks ta on teinud täpselt seda, mida kõike ta teinud on.
Ma küll vaatasin kella, aga ega ma tegelikult ajast, mis ma haiglas olin veetnud, mitte midagi, tollel hetkel, ei jaganud.
Te mõistate paremini, kui ma haiglast saadud epikriisi Teile siinkohal lühendatult ette vuristan.
Laps, sünnikaaluga 2720 grammi, pikkus 48 cm, peaümbermõõt 35,5 cm, sündis ajalisest sünnitusest erakorralise keisrilõike teel üldanesteesias, apgari hinnetega 4/7/7 palli.
Veeta periood 54 tundi, osa vett oli keisrilõike ajaks veel lootekotis, (ma olin valudes olnud üle kahe ööpäeva, pole siis ime, et ma segast juttu hakkasin ajama. Senimaani on selgusetu see, miks mul nii kaua piinelda lasti. Kui ma oma tänase arsti käest tema arvamust, sünni kulgemise kohta, küsisin, siis ta ütles, et aeg oli teine ja oskused samuti) sünnituse induktsioon, stimulatsioon, keisrilõige sünnitustegevuse düskoordinatsiooni ja emakakaela düsleksia tõttu.
Laps vajas sünnijärgselt korduvat hingamisteede aspiratsiooni, taktiilset stimulatsiooni, maskventilatsiooni. Sünnil kahvatu jume, toonuseta, ebaregulaarne hingamine, madal reflektoorne ärritavus. Seisund stabiliseerub 5 eluminutiks.
0,5 tunni vanuselt lapsel hingamispuudulikkus, o-2 sõltuvus, ekspiratoorne oiglemine, tahhüpnoe kuni 80-90x minutis, kopsudes kare hingamiskrabin krepitatsioonidega....
Lapse vabastamine operatsioonil pikemaajalisem.( Kahjuks pole kirjas, kui pikk see aeg siis oli).
Fetomaternaalne transfusioon keisrilõike käigus.
Koju minnes on laps rahuldavas üldseisundis. Aktiivsus eakohane. Kuuendast elupäevast kaaluiive positiivne rinnaga toitmisel. Jumelt roosa, subikteeriline, nahk puhas, reageerib lühiajalise naha marmoreeritusega lahti riietamsiel. Lihastoonus rahuldav.
Haiglas veedetud periood 10. 10. 2004 - 18. 10. 2004
No vot siis... Selline lugu.
Kui mind intensiivist välja lubati, läksin kohe last vaatama. Ja seal ta siis lamas. Minu pisikene ime! Nii ilus, õrn ja armas.... Oli jah vooliktega ühendatud, aga ikkagi...minu oma. Teda nähes tundsin kohe, et kõik see vaev ja valu ning läbielamine läks asja ette. Ma ei saanud teda küll kohe sülle võtta ja mul ei lubatud millegipärast tema juures kaua olla, kuid ma teadsin, et me veame välja.
Ohhh....mulle meenub nii palju, millest võiks veel rääkida, aga eks jõuab veel edaspidigi.
Kaks meenutust veel, mis mulle esimesest sünnitusest eriliselt meelde on jäänud.
Esiteks...arstid ei olnud tollel ajal üldsegi mitte nii sõbralikud, kui tänasel päeval. Või ma lihtsalt sattusin, kogemuste saamsieks ja läbielamiseks, just mõne sellise juurde...Ma ei tea, aga... Teisel päeval, kui ma last läksin vaatama, oli lastepalatis üks vanem naisterahvas. Ma arvan, et ta ei olnud päris arst vaid keegi abipersonalist, ma vähemalt loodan nii... Aga kuna lapsed olid ööga millegipärast ümber tõstetud ja minu lapse voodis lebas roosades riietes neiukene, siis ma küsisin, väga paanilise hirmuga, mis lajatas mulle kaela nagu välk selgest taevast, sest mida ikka mõtleb ema, kes on nii raske sünnituse läbi elanud, et kus minu laps on... Proua vaatas mind ja kohmas. " Nimi?"
" Mis nimi? Tal ei ole veel nime!" " Ema nimi?" " Aaaa.... minu nimi...." Ütlesin oma nime ja siis ta viipas käega ühe inkubaatori poole öeldes sõnad, mis mul mitte kunagi meelest ei lähe. " Seal! Aga ega tast elulooma ei saa." Need sõnad läksid mulle nii sügavalt hinge. Kui ma oleksin tollel ajal omanud neid isikuomadusi ja julgust, mille ma olen tänaseks enesele ümber kasvatanud.... Aga ei... Ma olin noor, 20 aastane tüdruk, kes oli sünnitanud oma esimese lapse ja seejuures veel väga oodatud ja tahetud lapse, sest ma tahtsin emaks saada ja olin selleks valmis. Hea, et ma selle proua ees veel vabandama ei hakanud, et ta seal minu " äbarikku" peab hooldama. Ma olin alandlikkuse kehastus....
Teine seik esimese päeva õhtust, kui mind tavapalatisse suunati. Mul kästi minna piima välja lüpsma, et oleks mida lapsele anda. Üks õde juhatas mind ruumi, kus oli suur elektrooniline pump, näitas, kust masin tööle käib ja andis kätte 100 ml pudeli. Ütles ainult, et proovige mõlemast rinnast piima saada.
No ma siis istusin seal ja hoidsin seda pumpa just seal, kus vaja. Olin üksinda, sest see õde pidi kusagile edasi jooksma. Ta ei öelnud mulle, kui palju on piima vaja või kui kaua ma peaksin seal istuma. Eks ta eeldas, et mul ei tule sealt niikuinii midagi erilist. Aga kui ta lõpuks naasis ja mu pea-aegu servani täis ternespiima pudelikest nägi lõi ta imestunult käsi kokku ja küsis: " Kas te hakkate kogu haigla vastsündinuid toitma või?" Aga kust mina pidin teadma? Tema töö oleks ju olnud mulle seda selgitada, et kui palju ja mis..... Lõpptulemus oli see, et järgmisel päeval oli mul nii tohutu piimapais, et te ei kujuta ette ka, kui mitme DDDD -ga rinnahoidjat mul oleks vaja olnud oma tavalise B asemel. See oli ikka kohutavalt valus aeg. Mul oli tunne, et ma ei mahu, ei otse kõndides ega küljega, uksest läbi minema. Ma ei näinud järjekordselt oma varbaid ja seekord oli põhjus kõhukesest kõrgemal. Magada oli võimatu, sest kogu mu keha oli nii hell, et isegi udusule maandumine sellele teinuks põrguvalu. Muidugi tekkis mul põletik ka. Ja kogu imetamine, mida ma olin lootnud loomulikult ja imeliselt vähemalt aasta aega teha, sai väga tugeva hoobi. Lapsele anti intensiivis pudelist toitu ja ta ei tahtnud hiljem minu õhupallidest väga midagi kuulda.( Ega laps loll ei ole, kui talle on kergem variant hõbekandikul ette kantud, siis ta loomulikult eelistab ja nõuab hiljem ka seda sama. Ta viskas ainult pead selga ja kisas, kui ta mul rinnal oli. Me saime ta imema küll ja paistetus alanes paari päeva möödudes, aga põletik, see kippus alailma tagasi tulema ning rinnaga toitmine oli väga, väga raske. Ühel hetkel, kui laps oli kolmekuune, ma enam ei jaksanud seda nuttu ja meelitamist, et no proovi palun kullakene, taluda. Läksin lihtsama vastupanu teed. Hakkasin talle lisatoitu andma pudelist. Rinna osakaal vähenes päev-päevalt, sest ma olin kurnatud sellest rinna tagasiajamisest ja lapse nutust. Lapsel tulid gaasivalud ja ma olin ööd ja päevad kogu aeg temaga kimpus. Lõpuks oligi nii, et rinnapiim kadus 5. kuuks täiesti ära. ( Väikese eelpõikena ütlen siinkohal, et oma teist last imetasin ma selle eest 2 aastat ja 8 kuud ;), aga sellest juba järgmises sissekandes.)
Taastumine keisrilõikest ei olnud väga vaevaline. Ma ei tea - võib-olla olin ma kogu sellest sünnimöllust nii kurnatud, et mul ei olnud jaksu selle peale mõelda, et mul on valus ja halb olla, aga ma ei mäleta hetkel midagi sellist, mida peaks eriliselt välja tooma. Jah- muidugi oli valus liikuda, ei saanud voodist püsti ega istuma, kõndides oli raske selga sirgu ajada, aga need vaevused kadusid kuidagi kõige muu sisse nii ära, et ma tõepoolest ei mäleta... Oma teisest keisrilõikest rääkides peatun taasutumisel ja keisrile iseloomulikel detailidel pikemalt, sest neid mäletan ma paremini ning, nagu te mäletate, on ju kolmas keiser ka tulemas...
Selle postituse lõpetuseks ütleksin veel... Et alati ei tähenda raske sünnitus ja madal sünnihinne, inkubaatoris olemine ja keeruline imikuiga seda, et lapsest n-ö " asja" või " elulooma" ei võiks saada.
Minu poeg, kes lõpetas kevadel neljanda klassi on musikaalselt väga andekas. Ta käib muusikakoolis ja mängib kitarri. Õpetajate sõnul on ta selles osavam, kui enamus 15 aastased, kes on oluliselt kauem harjutanud ja õppinud. Ta on ka koolis väga tubli. Tema hinded on enamasti väga head, st. 5-d, mõned üksikud 4-d on ka aastate jooksul sisse lipsanud. Tasemetööd on kõik üle 90 % ning ta on osalenud mitmetel riikliku tasemega aineolümpiaadidel, kuhu, suurest linnakoolist, pole just kerge väljavalituks saada. Ta on tõestus sellest, kui tugev ja vastupidav, visa võib üks väikene eluliblekene olla. Vilistades kõigile, kes kunagi ütlesid, et....sa oled " äbarik". Ka sotsiaalselt on ta väga hästi arenenud. Ta on sõbralik, aus, hingeline, siiras ja abivalmis. Temas lahvatab aeg-ajalt äikene ainult siis, kui on vaja vennaga arveid klaarida, aga see on juba mõne teise postituse teema...
Elu võib meile vahel tunduda ebaõiglane ja tohutult raske. Meie teele veerevad rasked kivid, millest meile tundub, et me ei jaksa eladeski üle ronida, kuid....kõik möödub... Valu ununeb või muutub vähemmärgatavaks ning me õpime asju ümber hindama. Läbielatu muudab meid tugevamaks. On meie valida, kuidas me oma kogemusi ja tugevust edaspidi kasutame....ja kas me seda üldse teeme.
Minu vanavanaema, kes küll kahjuks enam elavate karjas ei keksle, ütles kunagi, et ma olen tema " õunakene". Siis ma seda ei mõistnud, mida ta sellega öelda tahtis, aga täna...ma mõistan, kui pikk ja keeruline on ühe "õuna" kasvutee ja aiman, mida kõike filosoofilist ja õpetlikku see väljend endas peidab...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar