Kolmandat last ootama jäädes ütles arst mulle kohe alguses, et mul tuleb plaaniline keiser, sest kahe armiga emakas kontraktsioonidele vastu ei pea. Võivad tekkida rebendid armipiirkonda ja suur verekaotus. Muudest minu iseärasustest ei hakanud ta üldse rääkimagi ega heietama, et ehk on ikka tavasünnitus ka võimalik.
Järgmisel reedel lähengi keisriplaani koostama.
Rasedus on senimaani kulgenud väga kenasti, kui välja arvata esimese kolmandiku tohutu väsimus, imelikud isud ning ülim emotsionaalsus. Nendest vahvatest ilmingutest saab lugeda postitusest "Ma tahan vanaema tehtud vahvleid e. rasedaisud".
Hetkel on kõige ebameeldivam see, et preilikene on jäänud tuharseisu. Kõik tema kõige tugevamad löögid, mis ta oma jalakestega teeb, lähevad ikka väga valusasse kohta... Esiteks on emaka allosas kaks armi, mida ta võiks mitte ära lõhkuda ja teiseks on lihtsalt ülimalt valus, kui sulle kubemesse lüüakse... Armipiirkond on ka juba hellaks muutunud ;(
Arst arvas, et me ei hakka üldse rääkimagi lapse ümberpööramisest, sest see ei ole, minu puhul, väga mõistlik. Lõpuni pole enam palju jäänud ning lapse manuaalne pööramine võiks olla ohtlikum, kui lapse valusad löögid. Lisaks pole ka kindel, et laps ümber pöörates paika jääb ega end uuesti tagasi ei pööra, kui talle nii rohkem meeldib. "Milleks riskida, kui niikuinii on keiser tulemas?" Nüüd peab lihtsalt väga tähelepanelik ja ettevaatlik olema, et õigel ajal haiglasse jõuda, kui miski peaks nihu minema või sünnitegevus enne opipäeva algama.
Tuharseisu puhul on siis, minu ja lapse jaoks, järgmised ohud:
1) Tugevad löögid võivad armipiirkonnas rebendeid ja verejookse tekitada.
2) Lootevee puhkemisel vajub laps pepuga alla, emakakaela vastu ning tema nabanöör võib suure surve tõttu emakakaelast välja pressida. Kui nabanöör jääb pingesse, siis ei saa laps piisavalt hapnikku ja sellisel juhul on, lapse ellu jäämine, ainult aja küsimus, kui kiiresti me haiglasse jõuame.
Arst pani mulle südamele, et ma lootevee puhkemise korral kohe pikali heidaksin ja endale kiirabi järele kutsuksin. Soovitas ka sünnitusosakonda ette helistada ning öelda, mis seis on, et arstid saaksid kohe opitoa valmis panna. Ma peangi nüüd sünnituseni ilmselt Tartus sitsima, sest ma lihtsalt ei julge riskida kaugemale minemisega, kuna minu mõlemad lapsed on ähvardanud enneaegselt sündida. Ron 32. nädalal ja Enri 35. nädalal...
Kuna mu teised lapsed on ilusasti peaseisus olnud, siis mul polnud õrna aimugi, et tuharseis nii ohtlik võib olla. Ma olin varem ka kuulnud, et see ja too sünnitas tuharseisus lapse, aga mis kõik selle taga on.... Siinkohal võiks liikuda minu blogimise eesmärgi juurde.... Ma nii väga tahaksin lugeda kusagilt, kuidas tuharseisus lapse sünnitamine kulges.... Kuulda seda just neilt naiselt ja vahetult. Kas neilegi rääkis arst sama juttu, mida mulle räägiti ja kuidas kõik oli. Muidugi on iga sünnitus erinev.... Ja täpselt sama olukorda nagu minul, on keerukas leida, aga ikkagi. Kui keegi teab jagada viidet, kus keegi sellest bloginud on, siis, palun jagage.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar